Lõpetajad 2013

58. lennu tarkuseterad, 20. juunil 2013

Karin: “Räägitakse, et elame vabas maailmas, kuid see pole päris nii. Meie ümber on ikka must ja valge. Elame suurte valede sees. Kahjuks usuvad väga paljud inimesed kõike, mida neile räägitakse, ja täidavad mõtlematult “kõrgemaid käske”. Kes selle valede puntra ükskord lahti harutab? Äkki olen see tõesti mina!?”

Annemari: “Pean tunnistama, et olen tegelikult väga suur unistaja. Unistada on kasulik, kuna see paneb mind tegutsema selle nimel, et unistused ei jääks ainult ulmadeks, vaid saaksid reaalsuseks. Ma tean, et keegi teine ei astu minu eest ühtki sammu, enne kui ma ise ei astu. Vanemad ja sõbrad võivad suunata ja anda nõu, kuid lõpuks lähen siiski mööda Oma Rada.”

Mart: “Lihtne on olla noor. Käia 12 aastat kitsast sisse tallatud koolirada. Mõnikord teha (keelatud!) “jänesehaake”, millest tekkinud probleemid vajuvad ruttu unustusse. Palju raskem on olla täiskasvanu, kes peab ise asjad paika panema - oma elu tegevusplaani välja mõtlema, ja püüdma seda ka täita, sest muidu ...”

Tõnn: “Laiskus on meie hulgas suureks probleemiks. Tihti on juhtunud minugagi nii, et lähen mängin parem mõnda arvutimängu, kui teen koduseid ülesandeid. Kuid laiskusest on võimalik üle saada. Selleks on mitmeid viise: näiteks teen eesmärgid väiksemaks, mõtlen tulemustele raskuste asemel, teen ühte asja korraga.”

Reigo: “Mina kui päikseline noormees olen mõtetega suves. Ja rinnus ei pakitse eksamid ja nende tulemused, vaid üks teine asi. See ASI on väga lahe masin, mida võib nimetada mitut moodi: Lada 2101 (Žiguli), rahvapäraselt Kopikas. Kohe, kui kooliuks minu selja taga lõplikult kinni langeb, panen Kopika tööle. Vaja on ainult bensiini ja head tahtmist.”

Mihkel: „Minu elu alustalaks on konkreetsus, täpsus ja sihikindlus. Kõik, mida alustatakse, tuleb lõpuni viia. Unistamisel pole mõtet. Nõustun sarjas „Ohtlik lend“ Margus Prangeli tegelaskuju suu läbi öelduga, et unistamise eest ei saa penni ka “sinna samusele” pista.“

Madis: “Elu on nagu arvutimäng. Võin seda osata hästi mängida ja missioonid täita, aga välistatud pole ka põrumine. Erinevalt mängust ei ole elu võimalik uuesti otsast alustada. Mina elu peab toetuma tugevale vundamendile: kogun igalt poolt kivid hunnikusse, teen ränka tööd ning näen vaeva, saan valmis karkassi – kõik muu tuleb iseenest.“

Karl-Johannes: „Minu missioon on raiuda oma rada selles džunglis, mida me kutsume eluks. Meie, eestlased, peame olema vaimult suured ja meid saagu palju. Mina kui tõeline eesti mees tahan endast suure ja sügava jälje maha jätta. Kasvatada üles elujõulised ja tublid lapsed, kes austaksid ennast ja oma vanemaid.“

Taavi: “Eesti mehed on tuntud rahulikkuse sümbolina. Enamik neist säilitab keerulises olukorras külma närvi ja hoiab olukorda kontrolli all. Kui on vaja oma territooriumi kaitsta – näiteks teisi isaseid ära peletada – võivad mehed vihaselt leegitseda. Naiste juures meeldib mulle nende naiselik nõrkus, armsus ja mehest sõltumine – see on vastupandamatu.“

Tiina-Ann: “Minu elu motoks on „amor vitae“. Positiivsus kõiges ja kõikjal aitab mind elus kõige paremini edasi. Nõustun Kurt Vonnegutiga, kes on öelnud, et olgu inimesel meelekindlust leppida asjadega, mida ta muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ta muuta saab, ja olgu tal tarkust nende asjade vahel alati vahet teha.”

Kaivo: “Miks me ostame niipalju igasugust träni kokku. (Hulludele mõeldud hulludel päevadel.) Kuidas ja millal seda kõike tarbida? Ühest elust jääb väheks. Tahan elada ennast ja ümbritsevat säästes. Üksteise mõistmine, head sõbrad, keda ühendab muusika, – see annab mulle jõudu nüüd ise edasi minna.”

Tauri-Janek: “Kuulge, linnavurled, on aeg hakata väärtustama lihtsat loodusekeskset maaelu. Tulge koos lastega nädalavahetustel (suvest rääkimata) maale! Ei teki võõrandumist maaelust ega oma esivanematest. Kindlasti õpetavad vanaema-vanaisa midagi oma kätega tegema ja oma peaga mõtlema. Aga kus küll need taadid on, kus küll need eided on – on tühjad külad vaid ...”

12. klassi juhataja Merike Mäemets